Vanimad tänapäevani säilinud traditsioonilise hiina meditsiini alased tööd, milles võeti kokku eelnevate põlvkondade diagnostika- ja ravikogemused, pärinevad 5.-3. sajandil eKr. Need on koondatud teoseks ”Kollase imperaatori õpetus sisemisest”.
Hiljem on traditsioonilist hiina meditsiini küll edasi arendatud, kuid selle põhiteooriad ja terminoloogia on jäänud endiseks. Lääne meditsiiniterminoloogia abil ei ole võimalik seda õpetust ammendavalt tõlgendada, küll aga leitakse hiina ja lääne meditsiini vahel järjest uusi kokkupuutepunkte.
Hiina meditsiin tugineb vanahiina filosoofiale, milles on kesksel kohal mõisted yin ja yang. Yin–yang’i teooria esitati esmakordselt 8. sajandil eKr ilmunud “Muutuste raamatus”, hiljem kandus see edasi meditsiini. Selle õpetuse järgi koosneb kogu universum kahest vastandlikust, omavahel seotud ja teineteisest sõltuvast algest yin’ist ning yang’ist. Need kontrollivad ja täiendavad teineteist vastastikku. Yin’is on alati natuke yang’i ja vastupidi. Ühe kadumisel muutub olematuks ka teine. Yin’i ja yang’i kõikumine organismis on lubatud ainult teatud piirides. Kui üht või teist on liiga vähe või palju, saab tasakaal rikutud ja võib tekkida haigus.
Organismi soojendav ja liikumapanev eluenergia qi on yang’i iseloomuga. Toitev ja niisutav energia on yin’i iseloomuga. Mees on yang, naine yin. Õõneselundid on yang, parenhümatoossed elundid (nagu maks, põrn, neer) yin. Samamoodi jagunevad ka neile vastavad meridiaanid ehk kanalid.
Viie algelemendi teooria (wu xing) järgi koosneb maailm viiest elemendist (stiihiast) – veest, puust, tulest, maast ja metallist. Elemente käsitletakse eeskätt energeetilisest aspektist. Elemendid sümboliseerivad teatud iseloomulikke omadusi. Igale elemendile vastab kindel siseorganite paar – yin’i iseloomuga parenhümatoosne elund zang ja yang’i iseloomuga õõneselund fu. Algelemendile vesi vastavad neerud ja kusepõis, puule – maks ja sapipõis, tulele – süda, südamepaun, peensool ja kolmiksoojendi (san jiao; see hõlmab kolme kehaõõnt, koordineerib elundite talitlust, reguleerib qi’d ja kehavedelike liikumist). Elemendile maa vastavad põrn ja magu, metallile – kopsud ja jämesool. Viie algelemendi teooriat kasutatakse kliinilises praktikas haigusprotsesside edasikandumise selgitamiseks, diagnostikas ja haiguste ravis.
Yin-yang’i ja viie algelemendi õpetus põhinevad uskumusel, et universumis saab kõik alguse eluenergiast ehk qi‘st. Meditsiinis mõistetakse qi all elutähtsaid substantse (nt toitaineid, hapnikku) ning elundite ja kudede funktsiooni. Ta on organismi kasvu, arengu, talitluse, haigustele vastupanuvõime ja liikumise aluseks.
Hiina pärimusmeditsiini järgi on kaasasündinud energia seotud põhiliselt neerudega, elu jooksul omandatud energia aga põrnaga. Põrna anatoomiliseks vasteks lääne meditsiinis on eeskätt kõhunääre (pankreas), kuid ka põrn ja lümfisüsteem. Qi ja veri liiguvad kanalite süsteemis. Kanalid (jing) asuvad sügaval inimkehas, nad ühendavad organismi tervikuks. Igal zang-fu organil on oma kanal. Kanalite harud kollateraalid (luo) – kulgevad kehapinna lähedal. Nendel asuvad nõelravipunktid, st kindlad kohad, kust elunditest ja kanalitest pärinev eluenergia väljub keha pinnale. Elundi mõiste on aga selles õpetuses palju laiem, hõlmates peale anatoomilise elundi ka mitmeid keha funktsioone (seos energeetikaga, psüühikaga, vereringega, ainevahetusega). Ka emotsioone tekitab elundite energia. Peamised haiguste põhjused on ilmastik (tuul, külm, kuumus, niiskus ja kuivus), organismi nõrk kaitsevõime, emotsionaalsed tegurid (kõige sagedamimi viha, allasurutud vimm, kadedus) ning ebaõige toitumine.
Kõige iseloomulikumateks diagnostikameetoditeks on keele- ja pulsidiagnostika. Selle aluseks on arusaam, et haigus väljendub eri staadiumides erisuguste sündroomidena, millele osutavad keele ja pulsi seisund. See diagnostikameetodid võimaldab hiina meditsiini asjatundjate arvates organismi kõrvalekaldeid ära tunda juba nende varases staadiumis.
Hiina traditsioonilise meditsiini ravimeetoditeks on nõelravi ja moksibustsioon, taimravi, ravitoitumine, massaaž ja ravivõimlemine.
Nõelravi ehk akupunktuuri puhul mõjutatakse keha punkte ja kanaleid nõelte abil, seda nii haiguste ravis kui profülaktikas. Üldjuhul kasutatakse organismile toniseeriva toime (bu) avaldamiseks nõrka ja lühiajalist stimulatsiooni, pidurdava toime saavutamiseks (xie) tugevamat ning kestvamat stimulatsiooni. Nõelravi korraldatakse tavaliselt ravikuuridena. Protseduurid toimuvad eelistatult iga päev (ägedate haigusjuhtude korral) või üle päeva. Kui patsient vajab korduvaid ravikuure, on nende vahe 1-2 nädalat. Nõelraviprotseduurile ei tohiks minna tühja kõhuga ega ka vahetult pärast rohket söömist, samuti mitte väga väsinuna, sest protseduur ise võib olla väsitav. Nõelravi ajal on alkoholi tarvitamine keelatud. Nõelravi ei kasutata nakkushaiguste, kasvajate ja kirurgiliste haiguste korral.
Moksibustsioon on kanalite või nõelravipunktide soojendamine põhiliselt pujust valmistatud pulbri või raviotstarbelise sigari hõõgumisel eralduva soojuse toimel. Moksibustsiooni abil on võimalik tugevdada organismi qi’d ja yang’i, parandada qi (eluenergia) ja vere liikumist meridiaanides ning kõrvaldada haigust tekitavat külma ja niiskust. Teadusuuringutega on tõestatud moksibustsiooni immuunsust tugevdav toime. Tavaliselt soojendatakse nahka püsiva punetuse ilmumiseni. Moksibustsiooni rakendatakse sageli koos nõelraviga.
Ravitoitumine ja taimravi põhinevad viie maitse (hapu, mõru, magus, terav ja soolane) ning organismi soojendava, jahutava, niisutava ja kuivatava toime järgimisel. Soojendavaid toiduaineid tarvitatakse keha soojaproduktsiooni nõrgenemisel, jahutavaid toiduaineid aga liigse kuumuse eemaldamiseks. Soojendava toimega on näiteks ingver, pipar jt vürtsid, alkohol, lambaliha ja šokolaad, jahutava toimega jõhvikad, rabarber, kurgid, tomatid ja piparmünt.
Refleksravi põhineb naha, lihaste ja luuümbrise (periosti) närvilõpmete ärritamisel eesmärgiga tekitada organismis reflektoorseid muutusi. Seda ei saa käsitada iseseisva raviliigina, vaid kui enamiku loodusravimeetodite mõjutusmehhanismi. Tuntumate refleksraviliikide aluseks on printsiip, mille järgi iga kehaosa peegeldab organismi tervikuna. Levinumad on labajala tsooniteraapia ja kõrvalesta mõjutamine ehk aurikuloteraapia.
Lääne meditsiin ja hiina pärimusmeditsiin täiendavad teineteist. Näiteks nõelravi kasutatakse nii iseseisva ravimeetodina kui ka kompleksravis, mis toimub lääne meetodite kohaselt. Õige rakendamise korral on hiina meditsiini ravivõtted kõrvaltoimeteta. Peamiselt leiavad need kasutamist krooniliste haiguste ja funktsionaalsete häirete ravis, haiguste ennetamiseks ning organismi kosutamiseks pärast läbipõetud haigust. Sageli on neist võtetest abi haigetel, kes ei saa manustada ravimeid nende kõrvaltoimete või ravimiallergia tõttu. Eestis on lubatud praktiseerida nõelravi ainult erialase koolituse läbinud arstidel, kellel on Tervishoiuametist väljastatud tegevusluba.
Malle Lilleberg
Tervise ABC
Valgus, 2009
